Latest Entries »

Umbes aasta aega tagasi kirjutas Kristel meie inspireerivast nädalavahetusest ENYSSP (Euroopa noorte spordipsühholoogia spetsialistide ühenduse) konverentsil Göteborgis. Kuigi tundub, et see oli alles natuke aega tagasi, on juba jõudnud aeg kirjutada ka meie 2014 ENYSSP konverentsi kogemusest seekord siis Leipzigis, Saksamaal.

Eelmisel oktoobril Rootsi Göteborgis olime põnevil, kuna alles alustasime ESTipp spordipsühhoologia rakendusliku tegevusega ning leidsime sellelt konverentsilt tuge, inspiratsiooni ja häid mõtteid enda edasiseks tööks. Kuigi ainult aasta on möödunud, päris palju tööd sai tehtud, kogemusi läbi elatud ja oskusi parandatud. Siirdusime Leipzigi sama põnevusega, mis ka eelmisel aastal. Miks ka mitte? Teadsime, et ENYSSP konverentsil kohtume enda rohkete välismaa koleegidega, näeme vanu sõpru, loome uusi suhteid ja muidugi arutame innukalt päevad läbi spordipsühholoogia üle.

ENYSSP konverents, Leipzig 2014

ENYSSP konverents, Leipzig 2014

Reaalsus vastas meie ootustele. Selle aasta kohtumine oli kümnes ENYSSPi konverents, kuhu tuli kokku üle 100 spordipsühooloogi vähemalt 12 riigist. Kahe päeva jooksul oli meil võimalus kuulata nelja presentatsiooni kogenud spordipsühholoogidelt, osaleda neljas praktilises töötoas ning hinnata ja arutleda mitmete postritega presenteeritud spordipsühholoogia uurimistööde üle. Ei jäänud me ilma ka sotsiaalsetest üritustest, kus mõned spordipsühholoogid demonstreerisid imelist pühendumist, tulles tantsima isegi karkudega, teised praktiseerisid enda keskendumisvõimet improviseeritud hoki löökides ning kolmandad katsetasid enda meeskonnavaimu teistega võistlemise väljakutsetes.

Muidugi saime ka targemaks. Konverentsi põhiliseks fookuseks oli spordipsühholoogia kasutamine noorte sportlaste arengus. Oli rõõm näha ja kuulda, et rääkides noortest sportlastes oleme me rahvusvaheliselt ühel meelel: spordipsühholoogia õpetab oskusi nii sportimiseks kui ka üldiselt eluks. Ikka ja jälle kõlas sõnum, et spordipsühholoogia ei ole ainult tippsportlaste jaoks ja ainult medalite saamise eesmärgil. Spordipsühholoogia peab üldiselt toetama sportimist kui kogemust, mille abil saab inimene positiivselt areneda.

Minu jaoks eriti meeldejäävaks oli ka saksa spordipsühholoogi Oliver Stoll’i presentatsioon. Professor Stoll rääkis enda 20 aasta kogemusest spordipsühholoogia valdkonnas, tuues välja spordipsühholoogia seotust spordi organisatsioonidega ja kehtivate spordi süsteemidega. Mõeldes ka koheselt enda praktikale, ei saaks ma nõustuda rohkem, et spordipsühholoog ei tööta kunagi ainuüksi sportlasega. Kuna sportlane on osa süsteemist, kuhu kuuluvad näiteks spordiklubi, treenerid, sponsorid, vanemad, meeskond jne., siis ka spordipsühholoogi töö võib olla nendest osapooltest mõjutatud. Kõige tõhusamalt saab töötada just koostöös kriitiliste osapooltega. Näiteks, on väga raske panna sportlast trennis enda psühholoogilisi oskusi harjutama juhul, kui treener ei ole selliste harjutuste toetajaks. Või siis on päris keeruline suunata noore sportlase mõtlemist vigade kartmisest sellele, et nendest saab rõõmsalt õppida, juhul, kui on tunda vanematelt tulemustele orienteeritut survet.

Rõõmustab see asjaolu, et Eesti on väike, meie süsteemid paindlikud ja meie inimesed avatud uutele teadmistele ja kogemustele. Seni oleme Kristeliga kohtunud paljude initsiatiivikate ja huvitatud treenerite ning lastevanematega, kes on ka meie tööd sportlastega lihtsamaks ja mõnusamaks teinud.

Peale teadmiste ja ideede saamist olime sellel aastal ka juba enda teadmisi jaganud nooremate kolleegidega, nimelt viisime läbi ka enda praktilist töötuba. Töötoas arutasime enda kogemuste põhjal erinevaid praktilise töö keerulisemaid olukordi, leides nendele parimaid lahendusi ja tuues välja olulisi õppetunde. Töötuba läks hästi ja oli nii meile kui ka osalejatele väärtuslik :).

Lõppkokkuvõtes, Leipzigi konverents oli igati nauditav ja vajalik. Energiat ja häid mõtteid sai juurde, nii et nüüd uue hooga enda armastatud töö juurde!

Viimasel ajal on palju juttu olnud laste ja noortespordist ning kuidas saaks ikka nii, et Eestis oleks ka juba noorte seas neid, kes oleksid nö töörügajad, et jõuda tippu. Kas selline lähenemine on ikka see, mis tippu viib? Võimalik, et vanemaid või treenereid ajendab lapsi juba väga varajases eas suunata ainult ühe spordiala harrastamisele mõte, et mida rohkem nad ainult ühe spordiga seotud liigutusi teevad, seda paremaks nad sellel alal tulevikus saavad. Kui vaadata seda puhtalt motoorsete liigutuste seisukohast, siis võib olla küll. On ju öeldud, et “harjutamine teeb meistriks”. Küll aga on ju spordis tippu jõudmisel suur osa ka sellel, milline on noore enda tahtmine tegeleda ainult ühe spordialaga ja kas jätkub motivatsiooni sellega jätkata. Kui aga ta naudib lisaks ka sõpradega hoovispordi harrastamist ning mõnda teist spordiala samal ajal, siis see ei pruugi olla takistuseks enda alal tippu jõuda. Samuti tuleks meeles pidada, et spordikogemus ei seisne ainult maailma tippu pürgimises või teatud tulemuste saavutamises, vaid ka kognitiivsete ning sotsiaalsete oskuste arendamises ( nt. aja planeerimine, koostöö, tagasiside andmine ja vastuvõtmine jne), mis võiks kindlasti rohkem tähelepanu saada.

Getting_Kids_to_Play_Outdoors_2Valitud alal tippu jõudmiseks on räägitud 10 000 tunni reeglist, mis väidab, et ükskõik millisel alal ekspertsuseni jõudmiseks, tuleb teha 10 000 tundi kvaliteetset ning mõtestatud treeningut (Ericsson, Brietula, Cockley, 2007). Mõtestatud treening kujutab endas süsteemset oskuste arengut, kus on oluline nii tagasiside, eneseanalüüs kui pidev enda nõrkuste kallal töötamine. Ka spordis on olemas näiteid neist, kes on juba väiksest peale mõtestatud treeningul osaledes enda alal tippu jõudnud. Sellisteks sportlasteks on näiteks Williamsi õed tennises, kes juba kolme-aastaselt koos isaga tenniseplatsil palle löömas käisid, või Tiger Woods, kes kahe-aastaselt endale esimese golfikepi sai ja juba 3-4 aastaselt golfilööke harjutama hakkas. Jah, nad saavutasid ekspertsuse taseme varakult, ja on ka siiani enda ala tipus, kuid oluline faktor oli see, et nad tegelesid süsteemselt oma spordiga mitte sellepärast, et vanemad või treener (enamasti alguses samas isikus) oleksid neid sundinud, vaid neil oli endal tahtmine just seda teha. Seega olid nad ise otsustaja rollis ja vanemad toetasid nende arengut nõu, toetuse ja võimaluste pakkumisega. Ise otsustamine aitab kaasa autonoomsuse vajaduse rahuldamisele, mis on omakorda seotud sisemise motivatsiooniga tegevuses osaleda, antud juhul siis oli tegemist tennise ja golfiga.

See, mis paneb inimesi järjepidvalt mingit tegevust tegema, hoolimata tagasilöökidest ja raskustest, ongi seotud sisemise motivatsiooniga. Sisemise motiveerituse peamine osa on tegevuse nautimine ja sellest huvitumine just tegevuse enda pärast ning soov enda arengut näha. Just sisemine motiveeritus ainult ühe alaga tegeleda võiks olla üheks põhjuseks, miks nii õed Williamsid kui ka Tiger Woods ikka veel enda alal tipus on ning päevast-päeva ikka oma oskuseid lihvivad ja süsteemselt enda nõrgemate külgede kallal tööd teevad.

Varajasel spetsialiseerumisel ühele alale võib olla aga mitmeid negatiivseid külgi noorte spordikogemusele. Liiga varajast spetsialiseerumist ühele spordile on seostatud varajase spordist väljakukkumisega, mille põhjuseks võib olla lõbu ja naudingu kaotamine antud tegevuse vastu (Baker, 2003). Seega kui tahta soodustada järjepidevat motiveeritust ka tulevikus, kui tuleb rohkem aega investeerida ühte sporti, võiks soodustada varajases eas laste enda valikuid ning pakkuda võimalusi osaleda just neid ennast huvitavates füüsilistes tegevustes.

Lisaks konkreetsele spordialale ning organiseeritud treeningutele võib selleks olla näiteks osalemine erinevates mõtestatud 262958_4191347836429_51456987_nmängudes (hoovijalgpall, trifaa vms). Mõtestatud mängudes osalevad noored ise vabatahtlikult ja kohandavad reegleid, nii et nad saaksid mängida vastavalt enda tasemele. Varajane mitmekesisus, kus lapsed harrastavad erinevaid sportlikke tegevusi ning osalevad mõtestatud mängus, on seotud nii pikema spordis osalusega, positiivse arenguga inimesena (nt. paremad suhtlemisoskused, kohanemisoskused jne) kui ka motoorsete ning kognitiivsete oskuste arenemisega, mida läheb vaja selleks, kui toimub spetsialiseerumine ühele kindlale spordialale (Coté, Lidor, Hackfort, 2008).

Ka spordimaailmas on näiteid, kes on jõudnud tippu spetsialiseerudes alles teisemeeas, nagu näiteks Roger Federer, kelle vanemad toetasid erinevate spordialadega tegelemist. Nüüdseks on ta üks läbi aegade parimaid meestennisiste. Seega oma ala tippu võib jõuda nii väiksena kui ka hilisemas eas ainult ühele alale pühendudes. Arvestada tulebki sellega, et kindlal spordialal mõtestatud treeningu rakendamine ja süsteemne harjutamine nõuab sisemist motivatsiooni, mida toetab autonoomsus-, seotus- ja kompetentsusvajaduse rahuldamine. Noorte puhul tuleks soodustada nende kolme vajaduse rahuldamist, et võimaldada noortel enda isiklikku tippu saavutada, hoolimata konkreetsest lähenemisest.

Seega võiks noortele anda võimaluse ise valida, kas nende soov on tegeleda süvendatult ühe alaga või on parem näiteks suviti sõpradega trifaa või luureka mängimine, selle asemel, et süsteemset treeningut aastaringselt teha. Kui anda noortele võimalus ise valida ning neid otsustes toetada, siis see aitaks ka soodustada, et motivatsioon uuesti hiljem süsteemselt enda ala treeningutele pühenduda, säilib. Lisaks noorte enda valikute toetamisele, saavad vanemad ja treenerid rahuldada seotus- ning kompetentsusvajadust individuaalse tagasiside ja toetuse pakkumisega.

Samuti on oluline spordikogemuse nautimine igal arengusammul, sest igal hetkel võib mingil välisel põhjusel kellegi sportlase tee lõppeda (nt. raskem vigastus) ja kui seda teekonda ei ole nauditud, siis on ju kaduma läinud palju, mida sport tegelikult pakub. Ei tasuks unustada, et läbi spordi saavad noored õppida ja arendada ka suhtlemisoskuseid, koostööd, eesmärkide seadmist, raskustest ülesaamist, pingega toimetulemist, ajaplaneerimsit jne. Neid oskuseid saab arendada edukalt ka läbi mõtestatud mängus osalemise, mitte ainult organiseeritud treeningutel käimisega. Ka ma ise veetsin väiksena palju aega koos teistega trifaad mängides, kus süda alati kiiremini põksuma hakkas ning kus sellise pingega toimetulek üks mängu oluline osa oli. Luureka mängimisel aga tuli mõelda välja erinevaid plaane koos enda võistkonnakaaslastega enda võistkonnale võidu toomiseks, mis pani proovile taktikalise mõtlemise ja arendas ka koostöö oskused. Kui juba pimedaks läks, siis sai üksteisega niisama mõnusalt suhelda ja järgmine päev jälle uute mängudega edasi minna.

253391_10201376665684940_1353259213_nKindlasti ei takistanud hoovispordis osalemine ja ka teiste spordialade harrastamine vabal ajal koos sõpradega kuidagi mu osalust võistlusspordis, milleks sellel ajal oli võrkpall. Nüüdseks on rannavõrkpall mu peamine sport, kus naudin enda oskuste arendamist treeningutel kui ka võistlemist, millega tuleb kaasa ka kaotustest õppimised ja raskustest ülesaamised. Muidugi arendab kognitiivseid ja sotsiaalseid oskuseid ka organiseeritud treeningutel osalemine, kuid leian, et noorena on oluline, et füüsiline tegevus, milles osaletakse, oleks eelkõige huvipakkuv ja sisemisel motivatsioonil põhinev, et luua platvorm edasise spordis osalemisele ja enda oskuste arendamisele.

Kõike eelnevat kokkuvõttes leian, et noortespordis võiks just peamiseks eesmärgiks olla sporditeekonna nauditavaks muutmine ning spordikogemuse läbi ka eluks vajalike oskuste arendamine, hoolimata sellest, kas noorest saab maailmameister või mitte. Oluline on ju eelkõige noore areng inimesena, mida soodustab nii tipp- kui harrastustasemel spordis osalemine.Seega tuleks tähelepanu pöörata sisemise motivatsiooni toetamisele noorte spordikogemuse juures, mis kehtib nii varajase kui ka hilise spetsialiseerumise puhul. Nii vanemate kui treenerite ülesandeks sisemise motivatsiooni soodustamisel on noorte toetamine ja arengu soodustamine (kas siis läbi võimaluste pakkumise või tagasiside andmisega) ning nende valikutega arvestamine, millest oli ka juttu ka meie eelmises postituses.

 

 

Viited:

Baker, J. (2003), Early specialization in youth sport: a requirement for adult expertise? High Ability Studies, 14 (1), 85-94.

Côté, J., Lidor, R., Hackfort, D. (2009). ISSP Position Stand: to sample or to specialize? Seven postulates about youth sport activities that lead to continued participation and elite performance. International Journal of Sport and Exercise Psychology, 9, 7-17.

Ericsson, A., Pritetula, M. J., Cokely, E. T. (2007). The Making of an Expert. Harward Business Review, july-august, 1-7.

 

 

 

 

 

 

 

Vanemate roll noorte spordis: ei tasuks alahinnata?

Kes mängib sportlase arengus peamist rolli?

Mina vastaks, et suure tõenäosusega sportlane ise, tema tahe ja pühendumus. Kes on aga peamised arengu suunajad ja toetajad? Esimese asjana mõtlesid treeneri peale, eksju? Polegi üldse vale. Spordipsühholoogias aga tihti peale räägitakse noorsportlase kolmnurgast, mis seisneb temast enesest, tema treenerist ja vanemast, kes on kõik omavahel seotud ja koostöös soodustavad parimat tulemust. Mulle isiklikult selline lähenemine väga meeldib, kuna see tähtsustab vanemate rolli, mis tihti peale kipub jääma unarusse.

Samas, tänapäeval räägitakse küll vanemate mõjudest laste ja noorte sportmisele päris palju, enamasti aga kahjuks negatiivse alatooniga ja ‘probleemidest’, näiteks need olukorrad kus üliaktiivselt kaasatud vanemad sekkuvad treeningprotsessi.

 

Mis siis on see tegelik vanemate roll ja kuidas nad saaksid enda laste sportliku edu kõige paremini soodustada? 


 

Image1Mitmed uuringud spordipsühholoogia valdkonnas näitavad, et vanematel on laste ja noorte sportimise juures väga oluline roll sportlaste sotsialiseerimise, motiveerimise ja arendamise protsessides. USAs läbiviidud laiaulatuslik noortennistide treenerite uuring (Gould jt, 2006) näitas, et treenerite keskmine hinnang vanemate rolli olulisusele viiepallisel skaalal (kus 1= ei ole oluline ja 5= väga oluline) oli 4.56. Hinnates aga reaalset vanemate mõju, treenerid tajusid, et umbes 36% vanematest teevad enda laste arengule kahju, samas kui umbes 60% vanemate puhul oli see mõju hinnatud positiivselt. Uurides vanemate positiivseid mõjusid spetsiifilisemalt, Gould kolleegidega (2006) leidsid, et kõige olulisema tähtsusega olid vanemate logistiline ja finantsiline tugi, mis võimaldasid tennise mängimist. Pealegi väga oluliseks olid vanemate emotsionaalne tugi, nende tingimusteta armastus (mis ei sõltu sportimise tulemustest), ning ka vanemate abi ja juhunedamine edu defineerimisel, pingutuse ja töökuse tähtsustamisel, põhiväärtuste leidmisel, ja positiivse suhtumise omandamisel. Sportlaste arengut kahjustavate vanemate käitumiste seas olid väljatoodud võidu ületähtsustamine, ebarealsitlikud ootused laste suhtes ning treenimisprotsessi sekkumine ja laste kritiseerimine. Sarnaseid tulemusi oli saadud ka hilisemate uuringutega (nt. Gould jt., 2008; Lauer jt., 2010).

Usun, et nii teaduslikud uuringud, kui ka meedia ja meie isiklikud kogemused vihjavad, et vanemate rolli kindlasti ei tasuks alahinnata. Eriti seepärast, et jutt käib lastest ja noorsportlastest, kelle areng spordis toimub samal ajal ka paljude muude tähstate arenguprotsessidega, näiteks isiksuse areng, suhete loomine jne. Psühholoogide Smith ja Smoll (2002) sõnul, on sportimise keskkond justkui ühiskonna mikromudel, kus lapsed ja noored saavad õppida toime tulema, mis omakorda aitab ka muudes eluvaldkondades. Seega, sport on arengulava kus vanemad on ühed olulisemad arengu suunajad. Vaatame siis lühidalt läbi peamised head ja vead mis puudutavad vanemate rolli arengu suunajatena.

 

Vanemate DOs ja DONTs


 

  • Noorte sport ei ole sama mis professionaalne sport ja seda erinevust tasuks märgata

Nagu eelnevalt mainisin, noorsportlaste puhul üheks oluliseks märksõnaks on areng. Kindlasti see hõlmab nii füsioloogilist arengut, spordispetsiifiliste oskuste omandamist ja täiustamist, kui ka psühholoogilist arengut, näiteks enesedistsipliini, eneskindluse, võistluslikkuse ja aususe osas. Noorte sport on ka sotsiaalne tegevus, kus luuakse sõprussuhteid ja mis peab olema nauditav ja lõbus. Smith ja Smoll (2002) väidavad, et probleemid tekivad just siis, kui noorsportlane on pandud professionaalspordi raamidesse, mis, olles suuresti meelelahutuslik äri, paneb põhirõhku tulemusele, ehk võidule. Mida rohkem tähelepanu suunatakse võidule, seda vähem seda jääb sportlase arengu vajadustele ja tema huvidele. Kõige olulisemaks noorte spordis peab olema sportimisest saadud kogemuse kvaliteet. Seega,

DON’T : ei tasu võrdsustada edu võiduga ja kaotust ebaeduga

DO: tuleb kasvatada ja toetada arengule suunatud mõttemustrit (vaata Kristeli artiklit sellest siit), mis defineerib edu kui jõupingutust ja endast maksimumi andmist. Tulemusi aga tuleb võrrelda mitte teiste tulemustest lähtudes, vaid sportlase enda eelmiste tulemustega võrreldes, ehk sportlase isiklik areng peab olema olulisem kui grupi normide ja standardide saavutamine. Näiteks, kui sinu laps on võistlustel kaotanud, aga samas sooritanud hästi, võid öelda: ‘Ma tean, et kaotada ei ole tore, aga ma näen, et sina pingutasid ja sinu (näiteks) visketäpsus on läinud paremaks. Selle üle saab kindlasti uhke olla, olid tubli’.

Tundub, et Michael Phelps oli kasvatatud just selliste põhimõttete järgi: ‘Minu eesmärgiks ei olnud kunagi saada parimaks sportlaseks maailmas; ma lihtsalt tahtsin saada parimaks sportlaseks, kes ma võiksin olla’. (Michael Phelps, raamat ‘No limits’; 2008).

 

  • Noorte sport kui vabatahtlik ja naudingut pakkuv tegevus

Nagu eelnevalt mainitud on noorte sport eelkõige arenguline tegevus ja seega, nagu iga teine arenguline tegevus, võiks see pakkuda lõbu ja naudingud, et tekitada elukestvat huvi. Eks ikka ju nii, et matemaatika meeldib rohkem nendele kellel oli mõnus matemaatika õpetaja, ja sportimist vanemas eas harrastavad just need, kes on noores eas seda lõbuga teinud. Seega, lastel ja noortel peab alati säilima nauding, lõbu ja vabadus valida mis sporti teha, ja mis tasemel. Smith ja Smoll (2002) toovad välja, et tihti peale esineb liigset vanemate survet lastele selle pärast, et vanemad liialt identifitseeruvad enda lastega. Kui see juhtub, vanemad proovivad täita enda ‘täitmata’ ambitsioone läbi laste ning hakkavad defineerima ennast enda laste edude ja ebaedude põhjal. Tulemusena on laps või nooruk ülekoormatud provides täita nii enda ootusi ja huve kui ka enda vanemate omi. Siit tulenevalt:

DON’T: Ära sunni lapsi/noori sportima nii nagu sa tahaksid, ära pane enda ootusi ja ambitsioone lapsele kanda.

DO: Loo sportimiseks võimalusi, toeta ja motiveeri sportima (näiteks olles eeskuju). Samas, austa enda laste otsusi, kuna lapse huvid peavad jääma esikohale.

 

  • See ‘õige’ võistluste kogemus

Pole vist saladus, et võistlussport käib käsi käes võitude ja kaotuste, edu ja ebaeduga. Kahtlen, et on olemas võistlussportlast, kes ei oleks enda karjääri jooksul elanud läbi nii väga innustavaid edu hetki kui ka väga raskeid läbikukkumisi ja pettumusi. Vanemad, kui kõige pühendunumad kaasaelajad, on kidlasti kogenud sarnaseid tundeid ja emotsioone jälgides ja toetades enda lapsi võistlustel. Mõnikord on sellised negatiivsed emotsioonid põhjuseks vanemate sobimatule käitumisele võistlusplatsil ning nende riidlemisele ja rahulolematuse väljandamisele laste suhtes. Nagu eelnevalt mainitud, uuringute tulemused aga näitavad, et nii lapsed kui treenerid tajuvad vanemate poolset kritiseerimist tegevust häirivalt. Seega,

DON’T: võistlustel kaasaelamine ei tohi segada ja survestada lapsi

DO: toeta last kui ta on pettunud ja kurb enda tulemuste pärast. Selliseks toeks võib olla näiteks hea sõna, kallistus, lihtsalt ärakuulamine, ja mõistmise väljendamine. Näiteks, ‘ma saan aru, et sa tahtsid teha paremini, sellest on kahju. Aga midagi positiivset saab ka sellest kogemusest kaasa võtta’. Kõikide positiivsete ja negatiivsete kogemuste aktsepteerimine ja lapsega koos jagamine on siinkohas väga oluline.

 

Kasutatud kirjandus:


 

Gould, D, Lauer, L, Rolo, C, Jannes, C, & Pennisi, N. (2006). Understanding the role parents play in tennis success: a national survey of junior tennis coaches. British Journal of Sports Medicine, 40, 632–636.

Gould, D., Lauer, L., Rolo, C., Jannes, C., & Pennisi, N. (2008). The role of parents in tennis success: focus group interviews with junior coaches. The Sport Psychologist, 22, 1, 18- 37.

Lauer, L., Gould, D., Roman, N., & Pierce, M. (2010). Parental behaviors that affect junior tennis player development. Psychology of Sport & Exercise, 11, 6, 487-496.

Phelps, M., & Abrahamson, A. (2008). No limits: The will to succeed. New York: Free Press.

Smith, R. E. & Smoll, F.L. (2002). Youth sports as a behavior setting for psychosocial interventions. In Van Raalte, J. L. (Ed); Brewer, B.W. (Ed),  Exploring sport and exercise psychology (2nd ed.), (pp. 341-371). Washington, DC, US: American Psychological Association.

 

Kehalise kasvatuse roll laste spordihuvi kujundamisel

Kui mina koolimajja jõudsin, olid kehalise kasvatuse tunnid juba alanud. Pean ennast üheks nendest õnnelikest lastest, kellel oli võimalus veeta enamus lapsepõlve vabast ajast väljas erinevaid mänge mängides ja sportlike tegevusi tehes- oli selleks siis triffaa või luureka mängimine või naabrilastega vanaema valvsa pilgu all staadionil kauguse hüppamine, kuuli tõukamine ja jooksuringide läbimine. Seega, minu jaoks oli tõesti kehaline kasvatus alguse saanud juba enne koolipinki istumist.

Küll aga võib “keka” tundides saadav kogemus olla esimene (ja mõnedel kahjuks ka viimane) kogemus, mis neid spordiga seob. Kui ma meenutan enda kooli kehalise kasvatuse tunde, siis minul on sealt pärit ainult posiitivsed elamused. Võib-olla asi selles, et trennitüdrukuna oli rahavstepall, aja peale jooksmine, jalka, teatevõistlused ja pallivise mulle tõesti lõbusad. Mind ennast ei häirinud ka see, kui toimusid hindamised, sest olin kindel, et saan enam-vähem hakkama.

Kui aga vaadata sama tundi sellise lapse vaatenurgast, kellel võivad puududa varasemad kokkupuuted erinevate pallimängudega või hoovispordiga ning  on veetnud lapsepõlves suurema osa hoopis lugedes, arvuti taga (või siis nüüd ipadi taga) istudes või näiteks kunstikoolis käies, siis ei peagi sellel lapsel olema samasuguseid sportlikke oskuseid nagu lapsel, kes käib trennis.

Küll aga ei tähenda see, et lapsel, kellel varem ei ole spordiga kokkupuudet olnud ning seega motoorsed oskused nii hästi ei ole veel arenenud võrreldes trennilastega, peaks kehalise kasvatuse tunnist ebameeldivaid kogemusi saama. Kui aga mõelda nö traditsiooniliste kehalise kasvatuse tundide peale (loodan, et selles osas on ka ernadeid ja võib-olla on mõnedes koolides olukord hoopis teine, nii et siinkohal ma hea meelega tunnistaksin enda eksimust, kui mu mõte ümber lükataks), kus lapsi hinnatakse kõiki samade normatiivide järgi ja ilma piisava juhendamise ning tagasisideta pannakse kõiki ühtemoodi mängima jalgpalli, korvpalli, aja peale jooksma ja hinde peale palli viskama, siis ei ole imestada, et mõnedel huvi spordi vastu kaob või mis veel hullem, seda seostatakse vastikuse ja hirmu tundega.

Mis võib selle põhjuseks aga olla? Inimestel on loomupärane vajadus tunda ennast kompetentsena. Kui kompetentsust aga uue tegevusega (siinkohal spordiga) ei tunta ning eduelmus jääb saamata, siis kaob ka huvi tegevuse vastu ning puudub motivatsioon selles tegevuses osaleda. Näiteks kui laps, kellel puudub varasem kokkupuude pallimängudega, jääb saamata tagasiside ning juhendamine, kuidas enda oskuseid arendada, võib tekkida tunne, et nad “on kobad” ja ei saa midagi teha sinna, et olukorda parandada. Teine näide võib olla aja peale jooksmine, kus ühe normatiivi järgi hinnatakse nii spordiga juba tegelevaid lapsi kui ka neid, kellel igasugune selline kogemus puudub. Pidevalt aga “viimaseks” jäämine pingereas kompetentsus tundele kaasa ei aita. Seega, on kehalise kasvatuse tundidel ja eelkõige õpetajatel suur roll selles, kuidas lastele luua arengule orienteeritud kliima ning pakkuda eduelamust, mis aitab kaasa sellele, et laps tõesti tahab spordiga tegelema hakata.

Spordihuvi äratamise üks põhjuseid on kindlasti tervislike eluviiside ja mõtlemise soodustamine. Teame, et Euroopas, sealhulgas ka Eestis, on ülekaalulisus ja vähene aktiivsus laste seas tõusuteel, mis peaks andma mõtteainet, kuidas võiks seda trendi peatada. Selle vastu ei peaks huvi olema mitte ainult kehalise kasvatuse õpetajatel, vaid ka koolijuhtidel ning ka ühiskonnas laiemalt. Miks? Sest kehaline aktiivsus ja hea füüsiline vorm on seotud ka laste koolitulemustega, mis on ju see, mis peaks huvi pakkuma nii koolijuhtidele kui ühiskonnale. Paremas füüsilises vormis lapsed on näidanud kõrgemaid õpitulemusi (Rauner, Walters, Avery, & Wanser, 2013) ning paremaid mäluülesannete lahendamise oskuseid (Raine, Lee, Saliba, Chaddock-Heyman, Hillman, & Kramer, 2013). Samuti on leitud, et koolilastel, kes läbisid füüsilise aktiivsuse programmi koolis (rohkem kehalise kasvatuse tunde tavapärasega võrreldes), olid paremad motoorsed oskused, paremad õpitulemused ning enam lapsi pääses keskkooli (Ericsson & Karlsson, 2012).Siit võib järeldada, et kehalise kasvatuse tunnid spordis ei ole vajalikud mitte ainult laste tervise huvides, vaid ka nende kognitiivsete võimete optimaalset arengut silmas pidades.

Spordipsühholoogias on laste ja noorte seas spordihuvi soodustamisel välja toodud selline mõiste nagu sportlik kolmnurk (athletic triangle). See toob välja, et olulist rolli spordis osalemisel mängivad nii laps ise, lapsevanemad kui ka treener. Sellest edasi arendusena on räägitud sportlikust nelinurgast, mis lisab neljanda faktori- ühiskond (Daniels, 2007). Aantud juhul võikski “ühiskonna” all mõista kooli keskkonda ja kehalise kasvatuse tunde, mis samuti võivad rolli mängida noorte spordis osaluses.

Kõike eelnevat kokku võttes loodan ma, et nii mõnelgi lugejal on mõte hakkanud liikuma selles suunas, mida siis teha saaks, et soodustada laste huvi spordi vastu? Järgnevalt toon välja mõned mõtted, mida võiks meeles pidada, et suurendada laste motivatsiooni sportlikes tegevustes osaleda ja sellega jätkata ka väljaspool kooli.

  • Pakkuda eduelamust kõigile lastele. Kuidas? Kujundada tunde nii, et kõigil lastel vastavalt oskustele oleks võimalus kogeda tunnet, et nad said millegagi edukalt hakkama. Ka individuaalsete normatiivide kehtestamine, mille alusel individuaalset arengut hinnata aitaks lastel edutunde kogemisele kaasa. Kuidas? Aasta alguses panna paika süsteem, mille alusel hinnatakse laste individuaalset arengut.
  • Pakkuda kõigile lastele võrdselt tähelepanu. Kuidas? Anda individuaalset tagasisidet kõigile lastele, mitte pöörata tähelepanu ainult neile, kellel on juba sportlikud oskused paremini arenenud.
  • Kasutada vaheldusrikkaid tegevusi tundide läbiviimisel. Kuidas? Lisaks tavapärastele jooksuringidele, jalgpallile ja rahvastepallile mängida erinevaid täpsusmänge, kujundada seiklusradasid jne.
  • Anda lastele nende tegevuse kohta instruktiivset tagasisidet. Kuidas? Selle asemel, et öelda vaid “tubli töö”/”see läks nüüd küll valesti”, lisada kiitusele/kriitikale ka konkreetne tegevus, mille kohta see käib, nt. “tubli oled, et sa enda käe ilusti kõrgel hoidsid, kui palli viskasid. Järgmisel korral proovi see liigutus natuke kiiremini teha, mis veel sinu sooritust parandada võib”
  • Soodustada koostööd. Kuidas? Mõelda välja tegevusi, kus koostööd peavad tegema erineva tasemega lapsed ning kus kõigi panus oleks oluline.
  • Anda valiku- ning otsustusvõimalusi võttes arvesse lapse arenguastet. Kuidas? Kui lastel on olemas juba piisavad teadmised, milliseid harjutusi/mänge võiks teatud oskuse arendamiseks kasutada, lasta neil otsustada, millist neist teatud päeval rakendada.
  • Teha asi lõbusaks! Siin ma usun, et lisaselgitusi ei olegi vaja. Kui lapsed naeratavad ja tunnevad tegevusest mõnu, siis ongi see punkt täidetud.

Kindlasti ei saa eeldada, et muutuste tegemine läheb lihtsalt ja sujuvalt. Praktikas see tihti peale nii ei käi. Väikesed muutused aga, kuigi need võivad alguses olla natuke hirmutavad ja aeganõudvad, võivad pikemas perspektiivis kasulikud olla mitte ainult lastele, vaid ka õpetajatele endale, muutes kehalise kasvatuse tunde nauditavamaks ja lõbusamaks mõlemale poolele. Seega, miks mitte võtta see katsumus vastu, et natuke enam tundide planeerimisse ja läbiviimisse enda energiat panustada ning suunata lapsi enam füüsiliselt aktiivse eluviisi juurde, mis tegelikult kõigile inimestele loomupärane on.

Kasutatud kirjandus:

Daniels, A. M. (2007). Cooperation versus competition: Is there really such an issue? New Directions for Youth Development, 115, 43-56.

Ericsson, I., & Karlsson, M. K. (2012). Motor skills and school performance in children with daily physical education in school – a 9-year intervention study. Scandinavian Journal of Medicine & Science in Sports. doi: 10.1111/j.1600-0838.2012.01458.x

Raine, L. B., Lee, H. K., Saliba, B. J., Chaddock-Heyman, L., Hillman, C. H., & Kramer, A. F. (2013). The influence of childhood aerobic fitness on learning and memory. PLoS One, 8(9), 1-6.

Rauner, R. R., Walters, R. W., Avery, M., & Wanser, T. J. (2013). Evidence that aerobic fitness is more salient than weight status in predicting standardized math and reading outcomes in fourth- through eighth-grade students. The Journal of Pediatrics, 163(2), 344-348.

Kas kaotamine ja häbitunne käivad käsi käes?

Globe photo / Joel Benjamin

Globe photo / Joel Benjamin

Kindlasti võistlustel kaotamine ei ole meeldiv sündmus ja sellega kaasneb mitmeid mõtteid (nt. ‘miks mul nii halvasti läks?’) ja emotsioone. Viimastest rääkides, viha, kurbus, pettumus, süütunne ja ahastus on need mõned näited võimalikust nimekirjast. Kui ka sina oled peale mõnda kaotust niimoodi tundnud, siis  ma ütleks, et see on vägagi normaalne ja oodatav reaktsioon. See on ju täiesti loomulik, et tekib negatiivseid emotsioone siis, kui oled panustanud enda aega ja jõudu millegisse, aga tulemus ei ole see, mida tahaks. Kui palju me ka ei räägiks spordipsühholoogias sellest, et võit ei tohiks olla ainukeseks eesmärgiks, ja et tuleb pöörata tähelepanu ning kiita ennast ka tubli panuse ja pingutuse eest, ei ole kaotamine siiski meeldiv! On aga tihti üks emotsioon, kaotusega kaasnevate emotsioonide nimekirjas, millega ma ei ole niivõrd nõus. Selleks on häbitunne.

Sellest, mida olen ise kogenud ja sportlastelt kuulnud, võib häbitunne tekkida mitmel põhjusel. Esiteks, võistlustel on ju alati tuttavaid ja muid pealtvaatajaid, seega on mõnikord häbi kaotada nende ees, sest ´nemad ju kindlasti mõtlevad ja ütlevad midagi halba selle kaotusega seoses´. Teiseks, tihti peale on kaotada häbi siis, kui vastane on kas noorem või ´nõrgem´, eksju? Ning viimaks, on lihtsalt häbi teha vigu, eriti ´rumalaid´.

Vaatame siis need põhjustajad ühekaupa läbi.

 

Teiste arvamus tekitab häbitunnet?

Teiste arvamus on meile alati oluline olnud, kuna teistelt me saame tagasisidet, tahame käituda nii, nagu on teiste arvates sobilik, ning tihtipeale otsime enda arvamustele ja tegevustele teiste heakskiitu. Samas ma arvan, et kaotamisel häbitunne ei ole seotud sellega, et teised võivad sportlasest midagi arvata, vaid just sellega, et sportlane on veendunud, et see arvamus on negatiivne. Nimelt, kui sportlane kaotab, siis teised ju kindlasti arvavad, et ta oli nõrk, oskusteta ja muidu halb sportlane?! Kas see olukord tuleb sulle tuttav ette? Võib täitsa olla, sest selline mõtlemine on ikka meile kõikidele mõnedes olukordades omane. Kas nüüd ütlen, et see mõte ei ole tõsi ja sellel ei ole alust? Sugugi mitte.

Fakt on aga see, et see on sinu isiklik ja subjektiivne mõte, mis samahästi võib olla nii õige kui ka vale. Ma aga paluksin sul mõelda selle peale, kelle arvamus on sinule oluline? Sinu vanemate, treeneri, sõprade? Nüüd aga mõtle, kui suur on see tõenäosus, et sinu lähedased ja kallid inimesed võivad sinust nii arvata? Kas sina ise oleksid nii arvanud enda õe/venna või sõbra kaotuse puhul? Mina pakun, et sinu lähedased on pigem uhked selle üle, et võistled, pingutad ja võitled. Muidugi kaasaelamise tõttu võivad nad väljendada sinu kaotuse puhul ka kurbust ja frustratsiooni, kuid julgeksin väita, et nemad ikkagi jäävad sinust heale arvamusele.

Need aga, kes ei ole sinule lähedased, võivad ikka kõike mõelda, kuid samahästi võivad nad seda teha ka sinu võitude puhul ja üleüldse võistlustest olenemata. Siin tuleb meeles pidada, et kõikidele meeldida ikka ei saa.

 

Kas siis, kui vastane on noorem, vähem kogenum ja nõrgem, on häbitunne õigustatud?

Kui Sinu vastane on noorem või madalamate oskustega või vähemate kogemustega, siis sellisele on küll kaotada häbi?! Olgu, oletame aga, et sina võidad seda samat vastast… Mis tunded siis tekivad? Arvata võib, et siis oled ikka rõõmus ja endaga rahulol ja isegi uhke enda üle, eks? Ja need tunded ongi nö õiged sellepärast, et iga võistlus on situatsioon kus võidu nimel on vaja pingutada ning kaotus on alati üks võimalikest tulemustest. Seega, võites me tunnistame võitluse olemasolu ja kaotuse võimalust, samas aga kaotades unustame ära, et see oligi üks kahest võimalikust tulemusest. Kaotamine ju ei läinud kõne alla ja oli mõeldamatu, kuna vastane mingi pärast TUNDUS nõrgem olevat. Siin rõhutaks jälle just seda subjektiivsust, kuna tavaliselt on ikka võistluste reeglid ja määrused arvestanud sellega, et vastased oleksid enam-vähem võrdsed (nt. vanuse grupid, kaalu näitajad jne.). Neid situatsioone, kus sportlane satub võistlema objektiivselt palju nõrgema vastasega on ikka harva näha.

 

Vigade pärast häbiposti?

Korvpallilegend Michael Jordan ütles: ‘Eksisin oma karjääris rohkem kui 9000 viskel. Kaotasin peaaegu 300 mängu. 26 korda, kui mulle usaldati mängu otsustav vise, ma eksisin. Kukkusin pidevalt läbi. Ja see on põhjus, miks ma olen edukas’.

Kui võtta Jordanit kuulda, ja ma ei näe põhjust miks mitte, siis tuleb välja paar olulist asja.

Esiteks, ka Jordan teeb vigu! Tegelikult siin saab teha lihtsat eksperimenti: proovi leida kas või üks sportlane, kes kunagi ei tee vigu. Ütlen juba ette, võimatu. Ehk siis, vead ja kaotamine on spordi lahutamatu osa. Isegi maailma esimesel reketil Rafal on võitude protsent 70% ehk siis 30% mängudest ta kaotab! Ja miks siis peaks olema häbi sellise loomuliku ja kõikidel ettetuleva asja pärast?

Teiseks, Jordan ütleb, et vead tegid teda edukaks kuna nende läbi me õpime. Mõtle, kui me ei teeks vigu ja ei eksiks, kuidas me saaksime teada, mis on meie nõrgemad kohad ja millega tuleb rohkem tööd teha? Vead on kui tagasiside, mida me vajame pidevaks arenguks.

Samas me teeme vigu ka nende oskuste juures, mis on juba nö lihvitud ehk siis need on ‘rumalad’ vead. Kellega ka seda ei ole juhtunud? Ilmaolud, väsimus, hetkeline tähelepanu hajumine, vastaste või kohtuniku tegevused – kõik need ja palju muud võivad olla ‘rumalate’ vigade põhjustajateks. Ja isegi siis kui kõik on korras, ikka juhtub!

 

Kas siis kaotuse pärast ei peaks kunagi häbi olema?

Kahjuks meie tunded eriti ei allu ‘ei peaks/ei tohiks’ käskudele, nii et häbitunnet ikka vahest tuleb. Samas, mida rohkem me teadvustame häbitunde põhjuseid ja neid vaidlustame, seda harvemini tuleb seda ette. Võistlustele minnes ole valmis võitlema lõpuni ja proovi anda endast parim igas situatsioonis. Siis olenemata sellest, kas võit või kaotus, on sul mille üle uhke olla.